Meidi: “Esiteks, oma suhtele vabatahtlikuga tuleks läheneda nagu igale teisele inimsuhete vormile…”

Meidi: “Esiteks, oma suhtele vabatahtlikuga tuleks läheneda nagu igale teisele inimsuhete vormile…”

Läbi on saanud/ saamas taas üks EVT vabatahtlike ja mentorite aasta. Täna jagamegi sel puhul mentor Meidi saadetud kirja, milles ta vaatab tagasi möödunud aastale mentorina. Meidi lisas oma mõtetele soovitused sel aastal alustavatele mentoritele. NB! Eriti teemakohane, kuna avasime just nüüd kutse uutele mentoritele septembris saabuvatele vabatahtlikele.

Olen sulle minevikus juba ühe südamliku kiituskirja Martini kohta kirjutanud, kuid ma ei väsi kordamast, kui tore aasta mul mentorina on olnud ning, kui suurepärase vabatahtlikuga ma selle veetsin.  Konkreetselt teie kohta on tagasisidet raske anda, kuna tavalised mentorid puutuvad organisatsiooniga väga vähesel määral kokku, nt. nagu mina. Siiski tahaksin jagada oma muljeid sellest mentorite koolitusest, kus suve alguses käisin. MentorPlusil räägiti meile kõikidest supermentoriks olemise tahkudest, sh ka organisatsioonide rollist mentori ja vabatahtliku elus. Sealkohal sain kaasa rääkida Eestis aasta jooksul korraldatud sündmustest. Eelkõige meeldis teistele Oscari gala idee, kuid ka saunaõhtud, secret santa jms üritused, mida teistes riikides vabatahtlikud ei korralda.

Kahju on ainult sellest, et aasta jooksul ei õnnestunud mul kohtuda peaaegu mitte ühegi teise mentoriga, kui välja arvata mõned, kes viitsisid aeg-ajalt ka Maleva koosistumistel käia. See on aga pigem mu isiklik probleem. 😀 Loomulikult oleks võinud vabatahtlikega veelgi rohkem aega veeta, aga see kahetsus jääb alati.

Pean ausalt tunnistama, et kui Martin lahkus, siis olin ikka päris kurb, kuid õnneks otsustas mu lapsendatud vabatahtlik Haris projekti pikendada, nii et üks tuttav nägu on igatahes veel aastaks siin.

Istusime veel samal Martini lahkumispäeval Malevas, kui kõik teised vabatahtlikud olid juba lahkunud ning palusin ka temalt tagasisidet minu ja üldiselt aasta kohta. Tema sõnul jäi ta kõigega rahule, isegi ilma üle väga ei kurtnud.

Kokkuvõttes jäin mina ka väga rahule. Tõtt-öelda olin ma enne mentorite koolitust väga kahtleval seisukohal, kas ma ikka tahan mentorina jätkata ja, kas mul üldse õnnestub kunagi nii ägedat vabatahtlikku jälle kohata, kuid see koolitus andis uut motivatsiooni juurde ning ma arvan, et ma tahaks küll veel proovida.

 

Esmakordsetele mentoritele on mul kahe aasta põhjal mõni soovitus anda küll. 

  1. Esiteks, oma suhtele vabatahtlikuga tuleks läheneda nagu igale teisele inimsuhete vormile – see töötab vaid siis, kui pingutused on kahepoolsed. Ei tasu põdeda ega alla anda, kui tundub, et vabatahtlik teisse äraolevalt suhtub. See ei ole tihtipeale isiklik ning seda ei tohiks väga südamesse võtta. Iga inimene on erinev ning osadele lihtsalt ei sobigi väga semutsev lähenemine või siis vastupidi, mõned vabatahtlikud tunnevad just, et nad vajavad eelkõige võõras riigis sõpra, kedagi, kes neid igal sammul toetab ja nõustab. Tähtis on kohe alguses välja selgitada kuivõrd vabatahtlikud mentorite sekkumist oma ellu loodavad ja lubavad. Aus ja avameelne suhtlus on iga hea mentori-vabatahtliku suhte võti.
  2. Teiseks, kui on kindel, et mentor oma vabatahtlikuga sobib ning selle õige suhtluse balansi on saavutanud, soovitan oma (ning miks mitte ka teiste) vabatahtlikega koos aega veeta nii palju kui enda ja nende vaba aeg seda lubab. Koosveedetud aeg annabki just need head mälestused ja positiivsed emotsioonid, mis on kindlasti mõlema poole jaoks selle aasta põhiline eesmärk.
  3. Kolmandaks toonitaks veel, et kordaminekuid tuleks tähistada ning möödapanekutest õppida. Minu suhe oma esimese ja teise vabatahtlikuga oli kui öö ja päev. Esimesega lihtsalt suhtlus nii ladusalt ei läinud ning sellest õppisin, et kõige pärast pole vaja põdeda. Järgmise vabatahtlikuga olin juba targem ning uurisin kohe alguses välja kuivõrd lähedast suhtlust ta edukaks aastaks vajaks. Ei tohiks väsida ka rõhutamast, et pakkuge pidevalt vabatahtlikule oma abi ja tuge. Ta kas kasutab seda või mitte, kuid kui sa ise tead, et tegid kõik, mis suutsid, et su vabatahtlikul oleks ta elu parim aasta, siis on hiljem hingerahu garanteeritud.

Kokkuvõtteks – mitte keegi ei ole alustades supermentor. Alati on arenemisruumi ning see on tore! Mentorluse kogemusest on palju õppida ning sellega kaasnevad uued oskused tulevad kasuks igas elu aspektis.

Martín ja Meidi
Close Menu