Ajarännak Rutega – pilguheit EVT aastasse 2012/ 2013

Ajarännak Rutega – pilguheit EVT aastasse 2012/ 2013

Portugalist pärit Rute oli noORe vabatahtlikuks EVT (Euroopa Vabatahtliku Teenistuse) raames 2012 sügisest 2013 suveni. noORt kõnetas väga, et Rute oli juba siis väga sõbralik, eneseteadlik, asjalik – ühesõnaga üks nendest noortest, kes tajus isiklikku vastutust viia ellu need ülesanded, mis talle usaldatud. Kuid ka suurt soovi võtta vastu elu poolt pakutavad väljakutsed ning anda endast parim. Rute andis endast parima.

Miks Eesti ning, miks just siis?

Ma ei ole kindel, kas Eestisse tulekuks oli aastal 2012 konkreetne põhjus. Olin huvitatud rahvusvahelisest kogemusest, mis oleks seotud vabatahtliku tööga ning noORe projekt tundus mulle üpriski huvitav, kuna see oli seotud kommunikatsiooni, keele- ja kirjutamisoskustega, mis on mu töö peamised elemendid. Ma ei teadnud kuigi palju – peaaegu mitte midagi – Eesti kohta sel ajal, välja arvatud asukoht, mõned ebamäärased teemad lähiajaloost ning nõudlik kliima. See tundmatuse osa kogemuses oli ka faktor, mis pani mind tundma rohkem elevust mõeldes Portugalist mõneks ajaks lahkumisele.

 

Millal täpselt Eestis vabatahtlikuks olid ning millega siin tegelesid?

Olin Eestis septembrist 2012 kuni juunini 2013, paiknesin Tallinnas. Mu peamised kohustused olid seotud organisatsiooni kommunikatsiooniga, kõik inglise keeles (jah, mu eesti keel oli null). Mu rolliks oli selgitada, mil moel tegeleb noOR oma töös sotsiaalsete vähemustega, nagu näiteks erivajadustega inimesed või maapiirkondades elavad noored. Selle tegemiseks külastasin üle riigi mitmeid organisatsioone, kes töötasid koostöös noORega, Maidlast Rakvereni, ning tegin intervjuusid nii nende koordinaatorite kui vabatahtlikega, kes olid tol ajal samuti Euroopa Vabatahtlikku Teenistust (EVT) tegemas. Eesmärgiks oli nii kirjutada EVT-st kui avastada selle raames erinevates oludes võimalikke tegevusi. Lisaks sellele õpetasin (mitteformaalse õppimise kontekstis) inglise ja hispaania keelt kahele grupile Tallinna Puuetega Inimeste Kojas (TPIK).

Vabatahtlikuna töötasin välja ja koordineerisin veel ka kohalikku aktsiooni Invert to Alert ning usun, et see oli kõige mõjusam kogemus mu EVT vältel. Koostöös mitmete teiste vabatahtlike, noORe enda väärtusliku abi ja eriti Kai Rakuga organiseerisime kolm aktsiooni, et tõsta teadlikkust puuete teemal. Transformeerisime kaubanduskeskuse (Viru Keskus) kohaks, mis suunatud rohkem puuetega inimestele kui tavapopulatsioonile (kasutades tehisrampe treppide asemel või viipekeelt verbaalse kommunikatsiooni asemel), tegime Vabaduse väljaku kõrval fotode näituse kuulmispuude teemal, viisime läbi esitused Tallinna Ülikoolis ülemaailmse autismi teadvustamise päeva puhul, et nimetada mõned aktsiooni tegevused. Kõik tegevused tõlgiti siis videoteks ja raportiteks, mis koosnesid intervjuudest ja visuaalsetest tunnistustest neil teemadel. Neist ühte saab vaadata sel lingil: https://vimeo.com/58473099 Seal esitatakse küsimus Kas oled tundnud end kunagi puudega olevat? juhuslikele inimestele, eesmärgiga tõstatada küsimus selle kohta, millise tähenduse on meie tänapäeva ühiskond andnud puudele.

 

Mida arvasid vabatahtliku kogemusest ajal, kui see kestis? Millised on su eredaimad mälestused?

See oli mu elus väga aktiivne periood, mil sain kohe kindlasti täiendada nii oma professionaalset kui personaalset profiili. Uue riigi avastamine, koos selle eluviiside, kultuuri ja isegi töömustritega paneb ümber mõtlema ka enda käitumist, kohanema uue universumiga ja loomulikult alati teadlik olema nendest erisustest, mida riigis jälgida. Teisest küljest olin ka piisavalt toetatud (sest vähemalt minu puhul ümbritses väga hästi organiseeritud tugistruktuur), et tunda vabadust, mis on tööks vajalik, selleks, et luua midagi uut ja ehk lisada mingisugust väärtust või luua erinevust kellegi jaoks mõnes konkreetses väikekogukonnas.

Aga, see ei ole suurejooneline ega kerge kogemus. Paljud vabatahtlikud peavad tegelema raskete momentide ja olukordadega, mis on seotud kultuuriliste ja looduslike erinevustega, üksindusega või lihtsalt selle seiklusega, milleks enda loomulikust atmosfäärist miilide ja miilide kaugusel olemine. Kuid see on ka see, mis teeb selle väärt kogemuseks. Igatahes ei ole tegu puhkusele minekuga. See on võimalus panna midagi juhtuma ja hoolimata sellest, et ollakse vabatahtlikuks, ei tähenda see, et puuduks oluline vastutus.

Arvan, et vastuvõtvatele organisatsioonidele on samuti eeliseks kellegi uue, värske ja neist erineva kaasamine töösse. Vähemalt aktsiooniga Invert to Alert, usun, et suutsime kuidagimoodi tõestada, et keerukad projektid ja aktsioonid saavad korraldatud, kui nende taga on natukene julgust ja isegi, kui teema ise on tabu ning ühiskond ise suletud või vähem väljendusrikas, nagu Eesti puhul on.

 

Mis arvad oma EVT kogemusest tagasi vaadates? Mida õppisid?

See, mida arvasin EVT tegemise ajal oma kogemusest ei ole kuigi erinev sellest, mida arvan nüüd. Ilmselt on mul nüüd sellele pisu romantilisem vaade, kui kirjutan sulle linnast, mis on iga päev päikeseline ja olen justkui unustanud Eesti kliimas elamise ja Eesti kultuuri kontekstis suhtlemise raskused.

Õppimiste kohta, see on protsess. Aga tuues konkreetsed näited, omandasin alg-alg-alg-algtasemel tasemel teadmised eesti keelest, õppisin, kuidas organiseerida sotsiaalse teadlikkuse tõstmise kampaaniat ja, kuidas tegeleda mõningate vähemustega, kellega ei olnud harjunud suhtlema. Võib tunduda, et tegu on millegi algelisega, kuid päriselu situatsioonidega silmitsi seistes on palju detaile, mis lihtsalt varem mõttessegi ei tule.

 

Mida teeksid teisiti, kui saaksid teha kogu EVT kogemuse algusest lõpuni uuesti läbi?

Midagi. Mis tehtud, see tehtud. Ning – jättes tagasihoidlikkuse kõrvale – andsin endast parima ja arvan, et see oli hästi tehtud. Ühtlasi, kuna mul oli suurepärane koordinaator, kes andis väga vajalikke taganttõukeid nende üheksa kuu jooksul Eestis.

 

Mida soovitaksid noortele, kes kaaluvad EVT vabatahtlikuks minekut?

Võtta asja tõsiselt ning võtta seda kui väga avatud võimalust eksperimenteerida ja panna midagi väärtuslikku juhtuma olukorras, mis uus ja seetõttu pakub ka õige portsioni uudishimu ja põnevust, mis kustutavad pidurid, nagu apaatia ja liigne rutiin. Ning pidada meeles, et võimalused sünnivad vaid korra.

 

Mida soovitaksid noORele? Teisigi mõtteid, mida sooviksid meiega jagada?

Ei tea, kuidas täpselt vastata sellele küsimusele. noOR tegi head tööd sel perioodil kui seal olin ja tegu on väga loomingulise organisatsiooniga. Saan lihtsalt soovitada samas vaimus jätkamist.

 

Rute (keskel) noortega TPIKus
Invert to Alert
Close Menu