Armusin valgetesse öödesse! Osa 1

Armusin valgetesse öödesse! Osa 1

Tere!

Kõigepealt sooviksin teha lühikese sissejuhatuse. Mu nimi on Nagy Péter, olen Ungari vabatahtlik Häädemeeste Keskkoolis. Saabusin Eestisse augustis 2017 ja sõidan koju juulis 2018. Mu projekt seisneb kooli abistamises tundide ajal, erinevatel teemadel presentatsioonide tegemises, kooliüritustel fotograafiks olemises ja erinevates kooli töödes abistamises. Kord nädalas käin ka kohalikus lasteaias. Elan kõige kenama võõrustaja perekonna juures küla servas, metsa kõrval. Ungaris elan Budapestis ja õpin keemilist inseneeriat.

 

Miks Eesti ja noOR? Miks Häädemeeste Keskkool?

Miks Eesti? See on küsimus, mida küsitakse kõigilt vabatahtlikelt. Tavaline vastus on: Ma ei valinud Eestit, Eesti valis minu. Minu puhul on see ka tõsi. Kui alustasin EVT (Euroopa Vabatahtliku Teenistuse) projekti otsimist, tahtsin vaid minna Põhja ja leidsin Facebookist selle projekti. Mõtlesin: „Hmm, Eesti, kus see täpselt on?“ Teadsin, et see on üks Balti riikidest, kuid milline täpselt, sellest polnud õrna aimugi. Olles vaadanud pilte Googlest, otsustasin, et see on minu jaoks piisavalt Põhjas. Õnneks oskan pärast üheksat siin veedetud kuud nimetada sadu põhjuseid siia tulemiseks.

Ja miks Häädemeeste Keskkool? Otsisin projekti, mis oleks seotud lastega, eriti vanemate lastega. Mu eesmärk oli leida projekt koolis või noortekeskuses. Lugesin selle projekti kirjeldust ja see sisaldas nii palju võimalusi, millest ei suutnud ära öelda. Mulle tõesti meeldib, et koolis on klassid esimesest kaheteiskümnendani, seal on palju pärast kooli tegevusi ning nad tundusid olevat avatud uutele asjadele.

Kodus elan Budapestis, mis on Ungari pealinn. Seal on rohkem inimesi kui kogu Eestis. Kuid kahjuks ei ole ma suur linnade fänn, eelistan loodust ja olen alati soovinud järgi proovida maaelu ning siin oli selleks parim võimalus. Kirjelduses seisis ka, et on võimalik elada koos võõrustava perekonnaga, mõtlesin, et mul ei oleks saanud olla paremat võimalust uue kultuuri sügavaks tundmaõppimiseks.

Seega kõlas kõik mulle ideaalsena. Leidsin projekti ja koha, mida olin otsinud.

 

Miks EVT just praegu?

Mu vastus on väga erinev tavalisest vastusest, kuna teadsin juba enne siia tulekut, mida tahan teha pärast EVT-d. Ma juba peaaegu lõpetasin ülikooli, kuid soovisin enne lõpetamist teha midagi teistsugust. Tean, et saan inseneriks ja ka soovin selleks saada, kuid on palju asju, mida soovin elus kogeda. Arvan, et on palju lihtsam minna välismaale, kui pole töökohta, oma korterit ja ma olin selles olukorras. Kuid teadsin, mida tahan teha, pidin tõesti leidma värske motivatsiooni ja uued eesmärgid.

Ning pean tunnistama, et mul õnnestus see. Tahan ikka minna tagasi kooli, kuid soovin teha kõik teistmoodi. Ma ei ütleks, et see oli halb, kuidas toimisin senimaani, kuid suudan teha paremini. Õppisin ka, et kui midagi teha, siis tuleb seda teha hästi. „Tee. Või ära tee. Kuid ei ole sellist asja kui proovimine.“

 

Sinu EVT on õige pea lõppemas, mida arvad sellest kogemusest senimaani? Mida oled õppinud? Kõige üllatavam asi, mida oled selle aja vältel endas avastanud?

Jah, kahjuks lõpeb see mõne nädala pärast. Olen õnnelik ja kurb samal ajal. Arvan, et see on hea. Kui oleksin vaid õnnelik, tähendaks see, et ei nautinud seda aastat kuigi palju. Selle aasta jooksul juhtus minuga nii palju asju, mul on nii palju kogemusi. Mõned neist ei olnud nii meeldivad, kuid õppisin neist kõigist.

Mis ma õppisin? Siin omandatud oskustest rääkimine võtaks tunde, kuid tahan teha lühidalt, seega mainin vaid minu jaoks olulisemaid. Arvan, et õppisin palju selle kohta, kuidas reageerida uut tüüpi probleemide korral ja leida lahendusi. Kuivõrd tore on õppida keeli. Ei ole halbu inimesi, vaid inimesed erinevate taustadega. Omandasin uue suhtumise elusse. Eesti on ilus ja võrratu riik. Ning mul on nüüdseks palju kogemust puude lõhkumises.

Kartsin, et Häädemeeste (küla, kus teen/ tegin oma EVT projekti) tundub mulle pärast Budapesti liiga väike, kuid pärast üheksat kuud tunnen, et ei taha kolida tagasi suurde linna, tahan vaid jääda kohta nagu see. Ja kahjuks taipasin ka seda, et ma ei ole enam laps.

 

Mis on EVT tegemise juures lõbusaim? Keeruliseim?

Minu jaoks on parim osa uute inimeste tundmaõppimine, ütlen seda ilma igasuguse kõhkluseta. Sain tundma kohalikke inimesi ja vabatahtlikke üle kogu Euroopa. Ei saa öelda, et igaüks neist oleks parimaks sõbraks igavesti, kohtasin meeldivaid ja ka mitte nii meeldivaid inimesi. Kuid nad kõik on mu jaoks erilised, kuna tõesti mõistan end tänu nendele paremini. Kui rääkida inimestega kaugetest kohtadest, mõistad, et neil on sama elu, samad probleemid, kuid ikkagi on võimalik neilt õppida. Kõigilt on võimalik õppida. Mul on mõni kord pärast sügavat vestlust olnud tunne, et mu elu muutus ja arvan endiselt nii. Ning mul on hea meel, et kohtasin neid inimesi. Näiteks, kui sakslane, hispaanlane ja ungarlane rääkisid põgenikest ja rassismist, tundsin tund aega hiljem, et tõesti ei näe Euroopat enam nagu varem nägin.

Ning minu jaoks oli väga üllatav, kui meeldiv on lastega töötada. Nad annavad nii palju armastust. Kõik, kes on kurvad, peaksid lihtsalt lasteaeda mängima minema. Kui kõik inimesed saaksid kogeda armastust, mida lapsed annavad, oleks maailm õnnelikum koht.

Päris ausalt, mul ei olnud raskuseid. Ma tõesti tunnen, et leidsin täiusliku projekti ja täiusliku koha. Alguses, kui hakkasin teisi vabatahtlikke tundma õppima ja nägin, et nad on alati koos, olin kade. Tundsin end pisut kurvana ja siis, ei teagi miks, hakkasin oma avaldust lugema ja taipasin, et mina ise olin see, kes tahtis maakohta minna. Pärast seda ütlesin iseendale, et ma ei tohi kaevelda, kuna sain selle, mida olin soovinud. Ning kuidagi see stress kadus ja nautisin end pärast seda. Arvan, et see on tõsi, mida inimesed ütlevad, et sina oled see, kes valib oma suhtumise. Ning hea suhtumisega on elu palju lihtsam.

 

Mida sooviksid veel enne EVT projekti lõppemist siin teha?

Jätkub.. Armusin valgetesse öödesse! Osa 2 avaldame nädala pärast!

Close Menu