Minu seiklus noOR-es

Minu seiklus noOR-es

Detsembris oli noOR-el rõõm võõrustada särasilmset kogukonnapraktikut Doreen! Mõned mõtted sellest, kuidas praktika möödus Doreenilt endalt!

Mina olen Doreen, õpin 12.klassis ja sattusin noOR-de läbi kogukonnapraktika. Kogukonnapraktika on võimalus kooli ja vabaühendustega koostöös osaleda lühiajalisel vabatahtlikul praktikal. Selle raames saab selgeks millega organisatsioon tegeleb ning annab noortele arusaama sellest, mida tähendab vabatahtlikuks olemine.

Lugedes erinevate vabaühenduste eesmärke ja visioone, jäi mulle kuidagi meelde noOR-e nimi ja tegevus. Teadsin kohe alguses, et tahan valida midagi, mis mind kõnetab, aga samas oleks minu jaoks midagi uut ja mugavustsoonist väljas. Võrreldes teiste organisatsioonide tegevusi paistis noOR-e Siiditee projekt kohe silma, sest noored teevad koos midagi loovat ühise eesmärgi nimel ja saavad selle käigus sõpru ja koostöötamise kogemuse. Samuti saab palju uusi teadmisi, sest igas tunnis on erinev tehnika ja vahendid. Seega otsustasingi proovida siia tulemist. Kirjutasin kirja ära ja sealt järgnes minu praktika. 

Mind inspireerivad inimesed ja nende teod. Ma armastan näha inimesi tegemas seda, mis toob neile naeratuse suule ja olles noOR-es kogesin seda igal koosviibimisel. Esimest korda enda juhendaja Lauraga kohtudes olin veidi närvis või elevil, sest ei teadnud, mida arvata organisatsioonist või üleüldiselt kogukonnapraktikast. Kuid juba esimesel kohtumisel sain aru, kuidas need, kes sellega igapäevaselt tegelevad teevad seda naerusuil. Sama naerusuine tunne oli ka esimest korda Siiditee projekti tunnis, sest naerdi, lauldi, jutustati ja kuulati. Esimest korda töötuppa minnes olin vägagi elevil, sest ei teadnud, mida oodata või, mis minust oodatakse. Kuid sealt bussiga koju sõites sain aru, kuidas mul oli mu valikuga vedanud, sest need tunnid täitsid hinge kuidagi headuse ja rõõmuga. Kuna ma enamjaolt olingi seotud Siiditee projektiga, olid kolmapäeva õhtupoolikud mõnusalt sisustatud. Kuid enne jõule käisime ka kõik koos piparkooke tegemas ning mina käisin Lauraga ka ringkäigul JUKS-i tugikeskuses. 

Kõike, mis ma praktika ajal kogesin ja nägin, pole kuidagi võimalik sõnadesse panna, seal olles tundsin end sinna kuuluvana ja osana millestkist suuremast. Kogukonnapraktikat alustades ei osanud ma ette kujutadagi, kuidas see võib mind mõjutada: Olen tähele pannud kuidas mõtlen rohkem abivajajatele, ning võimalusele minna ka välisvabatahtlikuks. Elu teeb erilisi manöövreid ja mul on nii hea meel, et juhtusin sattuma noOR-de ning kavatsen seal ka jätkata. 

Kõikidele noortele, kes hakkavad tegema kogukonnapraktikat või soovivad tegeleda vabatahtlikuksega on mul üks soovitus, valige see mis tõesti kõnetab ja huvitab, sest siis võib leida enda jaoks midagi imelist. Klassis esitlusi tehes nägin ka kuidas mõnele andis see kogemus nii palju ning teistele oli rohkem kohustuseks. 

Close Menu