Andrei on mentoriks kahele Euroopa Vabatahtliku Teenistuse (EVT) vabatahtlikule. Mentorlusega alustas ta möödunud aasta sügisel võttes enda hoole alla kohe kaks vabatahtlikku korraga! Eriti tähelepanuväärseks muutub see asjaolu, kui saada teada, et tegu on Andrei päris esimese EVT mentori kogemusega!
Kes Sa oled Andrei?
Olen 24-aastane noormees Andrei. Olen sõbralik, ettevõtlik ja avatud suhtlemisega – need on märksõnad, mis mind iseloomustavad. Olen palju reisinud, näinud ja kuulnud ja saan seda kõike jagada.
Miks mentorlus?
Olen ise päris kaua mõelnud selle peale, et miks mentorlus.
Nüüd olen aru saanud, et olen mentor, kuna soovin kogemusi jagada ja edasi anda. Ma soovin, et minu vabatahtlikud areneksid kiiremini ja avastaksid oma potentsiaali, et teha õigeid asju.
Vastus küsimusele, et millist väärtust mina saan mentorina pakkuda, on tegelikult lihtne. Ma suhtlen oma vabatahtlikuga, ma uurin tema kohta ja olen väga tähelepanelik. Kõige olulisem on mentori jaoks just tagasiside – kas see info, mida ta andis, oli kasulik ja näha pärast seda ka tulemusi. Väärtus ongi see, et kui sul on mentor, kes on sind suunanud ja õpetanud, siis ta tahab näha sinu arengut. Mitte midagi ei tee mentoritele rohkem rõõmu, kui nägemine, et vabatahtlik on võtnud soovitusi kuulda ja tegutseb.
Kes on Sinu vabatahtlikud?
Olen mentoriks Bosniast pärit Ismirile ja Ungarist pärit Marcellile. Mõlemad noormehed on väga toredad ja sõbralikud. Mõlemaga saan väga hästi läbi. Ütlen ausalt, et mul ei olnud nendega raske, ning kõik asjaajamine on alati olnud väga lihtne. Marcelliga ma eriti ei suhtle, kuna tal on Eestis naine ja oma elu. Ismiriga aga suhtleme tihedamini. Kirjutame Facebookis ja kohtume. Minu arvates mõlemad vabatahtlikud on väga kenasti sulandunud Eesti ühiskonda.
Mõlemad vabatahtlikud töötavad Tallinna Tugikeskuses “Juks” ja nende tööks on abistada erivajadustega inimesi. Mulle tundub, et nad on oma töö ja eluga siin rahul ja saavad hästi hakkama.
Mis on olnud mentoriks olemise juures Sinu jaoks kõige keerulisem?
Ausalt öeldes ei oskagi otseselt mentori tegevuse juures ühtegi probleemi või murekohta välja tuua.
Kõige keerulisem oli minu jaoks rahvusvaheline seltskond, kus keelebarjäär nii mõnigi kord takistusi tekitas, kuna minu inglise keel oli suhteliselt nõrk. Sain aga hakkama ja tänu sellele on minu eneseväljendusoskus arenenud märkimisväärselt.
Aga kõige toredam?
Üks peamisi positiivseid külgi on see, et mentorina tegutsemine annab võimaluse tegeleda millegagi, mis endale huvi pakub. Iga tegevusega saab juurde uusi kogemusi ja võib õppida juurde midagi, mida hiljem võib ka mujal vaja minna. Lisaks tutvub paljude erinevate inimestega. Üks kõige paremaid tundeid mentori tegevuse juures on see, kui tead, et oled saanud oma tegevusega kellelegi kasulik olla või kedagi aidata.
Mida see annab? Mul on sõpru, kes torgivad, et see ju pigem võtab – aega ja energiat. Jah, neil on õigus, aega kulub küll. Kuid energiat tuleb pigem juurde! Saab suhelda inimestega, kes on üldjuhul väga toredad. Tunned, et teed midagi kasulikku. Teed tavapärasest tööst hoopis erinevaid asju. Need kõik on ju head põhjused end kodust välja ajada?
Millised õppetunnid oled mentorlusest enda jaoks leidnud?
Olen saanud enda kohta teada, et ei tasu karta ette võtta uusi asju, isegi kui keeleoskust napib. Kõike on alati võimalik õppida.
Mida soovitad alustavatele mentoritele?
Alles alustavatele mentoritele soovitaksin avatust, julgust küsida ja tahtmist teada saada. Ei peaks kartma asju ja olukordi, mis on uued või tundmatud. Ära karda, et sa ei saa hakkama. Ära muretse keelebarjääri pärast. Kui keelega hätta jääme – on meil käed, jalad, silmad ja süda. Tee oma tööd südamega ja kohusetundlikult. Julge pakkuda oma ideid ja julge neid ka ellu viia.
Märka vabatahtlikku – kas on muresid, probleeme, kas vabatahtlik on terve, kas tal on sõpru ja tegevusi väljaspool tööaega.
Kindlasti jätkan mentorina ka tuleval sügisel!
