Algav sügis ei toonud endaga kaasa mitte ainult uusi EVT välisvabatahtlikke, vaid ka uued mentorid noORe meeskonda! Tervitame neid ning pühendame intervjuu noORe verivärske ja noorima mentori Tarmoga kõigile alustavatele ning taasalustavatele mentoritele! Kevadel lubasime aga teha Tarmoga järelintervjuu, et võrrelda muljeid siis praegustega…
Miks noOR? Miks vabatahtlikkus? Miks mentorlus?
Võtsin selle aasta augustikuus eesmärgiks leida endale huvipakkuvaid vabatahtliku töö võimalusi. Miks? Olin suve jooksul tuttavaks saanud erinevate vabatahtlike ja üleüldse aktiivsete eesti noortega, mis pani mind mõistma kahte asja: vabatahtlikkus on hea viis enese arendamiseks; peaaegu kõik vabatahtlikud on meeletult toredad inimesed.
Tutvusin paljude kuulutustega, kuid ainult mõni jäi silma kui midagi põnevamat. Mentorlus noORes oli üks neist vähestest – juba sõna mentorlus iseenesest kõlab uhkelt. Kui pakkumisega pikemalt tutvusin, sain teada, et peale vinge nimetuse on töö ka suhteliselt lihtne: mentorlus ei nõua mittemingisugust eelnevat kogemust või oskust. See-eest antakse sulle pea aastaks ajaks (tasuta!) välismaalasest sõber. Kõlas nagu jube hea diil.
Millised ootused on Sul algavale mentorluse aastale?
Ma ei sea kõrgeid ootusi. Mitte et ma arvaks, et see ei tule vinge, vastupidi! Ma olen valmis reaalsuseks, et kõik pole ideaalne. Pealegi on kõige hullem, mis juhtuda saab, et ma ei suhtle oma vabatahtlikuga väga palju. Ei kõla nagu liiga hull stsenaarium, ma ei kaotaks selle käigus midagi.
Mida ma ootan? Sõpru välisriikidest – selle ma olen juba saanud ning usun, et saan nendega veel ja veel kohtuda. Võimalust praktiseerida inglise keelt ning õpetada eesti keelt – vältimatu. Lisaks ootan välismaalase kriitilist pilku Eestile: milliseid mugavusi ma ise praegu liiga vähe hindan, millistest probleemidest pole aga aru saanud? Usun, et ka see selgub suhtluse käigus selle aasta jooksul.
Millised hirmud?
Hirmud on mul üsna stereotüüpsed, st sarnased teiste mentorite omadega. Mitteklappimine. Vähesed või täiesti puuduvad ühised huvid. Erinevatest kultuuridest tulenevate omapärade konflikt. Ei leia piisavalt aega, et kohtuda. Suhtlus vajub soiku, jutt ei jookse hästi. Tema pole rahul minuga või mina temaga. Omavahelised ootused ei lähe täide.
Ausalt öeldes on need pisihirmud – tegelikult pole minul ega ühelgi teisel mentoril ega vabatahtlikul põhjust karta. Iga pisihirm annab ideid, mida ette võtta, kui selline olukord peaks tekkima. Hirmud kaotasid aga täielikult oma olemuse siis, kui sain teiste vabatahtlike (ja mentoritega) tuttavaks: nad on kõik tohutult meeldivad inimesed!
Kuidas plaanid panustada kogemuse mitmepoolsesse õnnestumisesse?
Plaanin olla aus ja otsekohene: siirus on minu jaoks väga oluline. Kui luua sõbralik, siiras, austav õhkkond, kus kõigest võib rääkida ja miski pole häbiasi või liiga „väike“ mure, kujuneb suhe vabatahtliku ja iga teise inimesega mugavalt ja hõlpsalt.
Murede ja probleemide korral saan aidata ise või juhatada õigesse kohta, kust abi kätte saada. Lisaks on oluline kommunikatsioon, infovahetus – kui iga osapool on oluliste asjadega kursis, ei teki nii kergelt konflikte või arusaamatusi.
Sa ei ole oma vabatahtlikuga veel kohtunud… Kas esimene kirjavahetus on tehtud? Millised on muljed?
Otse loomulikult on esimesed e-kirjad saadetud! Ühena esimestest asjadest mainis mu vabatahtlik seda, et ta ei teadnud enne mu kirja, et tal üldse mentor hakkab olema. Mõte, et keegi on vajadusel alati olemas, rahustas teda. Pärast esimest paari kirja lülitusime üle mõlema jaoks mugavamale suhtlusviisile ehk Facebooki sõnumitele.
Muidugi saab selgema pildi inimesest alles näost näkku kohtudes, kuid senise põhjal võin öelda ainult kiidusõnu: tegu on aktiivse, toreda ja viisaka noorega. Meil on isegi esimesed plaanid tehtud – kuna mu vabatahtlik tuleb Itaaliast ning mulle maitseb väga itaalia toit, saan nautida autentset itaalia pitsat eesti köögis!
Kui oluliseks pead seda, et mentoril ja välisvabatahtlikul oleksid ühised huvid?
Ma arvan, et ühised huvid tulevad kindlasti kasuks. Huvidest palju olulisemaks pean ma aga maailmavaadet – kaks täiesti erinevate huvidega inimest võivad maailmast väga sarnaselt aru saada ning seetõttu ka lõputult vestelda. Kui aga maailmapilt on väga-väga erinev, ei pruugi see, et teile mõlemale meeldib kabet mängida, palju aidata.
Vabatahtlikuks olemine – noorte seas pigem popp või mitte?
Popp? Pigem mitte. Keskmine noor ei ole kunagi vabatahtlikku tööd teinud. Aktiivsemad noored on seevastu pea kõik sellega kokku puutunud. Positiivse külje pealt võib välja tuua, et vabatahtlikkuse trend minu silmis pigem kasvab. Huvilisi ja aktiivseid noori tuleb juurde ja vabatahtliku töö populaarsus tõuseb – vähemalt loota ju võiks.
Kes oled Sa, Tarmo? Mis Sind inspireerib?
Ma olen uudishimulik hing: huvitun paljudest erinevatest asjadest, alates matemaatikast ja grammatikast lõpetades luuletamise ja esinemisega. Mind inspireerivad inimesed. Inimestega suhtlemine annab mulle energiat ja motivatsiooni ise midagi ära teha. Naudin igasuguseid vestlusi, kuid eriti sügavasisulisi või lausa filosoofilisi – uute inimestega tutvumine ning nende seisukohtade ja arvamuste tundma õppimine laiendab meeletult silmaringi.
