noOR on toonud EVT välisvabatahtlikud mitmetesse organisatsioonidesse üle Eesti. Kui mentor on välisvabatahtlikule sõbraks kaugel eemal kodust, siis vabatahtlikke võõrustavates organisatsioonides on nii välisvabatahtliku kui noORe jaoks võtmeisikuks tuutor – välisvabatahtliku tööalane juhendaja. Päevakeskuses Vinger töötab Ruth, kes on tuutoriks Ukrainast pärit Vladyslavile. Ruth jagas meiega mõtteid tuutorluse võludest ja valudest, kuid ka soovitusi alles alustavatele vabatahtlikele!
Kes on tuutor?
Usun, et tuutor on tegelikult üks kõige olulisem inimene vabatahtliku jaoks tema projektiperioodi jooksul. Kuna suurima osa oma ajast veedab vabatatahtlik siiski tööl, siis on ka kõik tööga seonduv oluline. Tuutor peaks andma kindluse ja turvatunde. Olen seda meelt, et väga oluline on vabatahtlikul tunda end oodatu ja tahetuna – just siin on tuutoril oluline roll. Tuutor võtab vabatahtliku vastu, selgitab tööülesanded, tutvustab töökaaslasega. Tuutor vastab küsimustele, toetab. Õpetab vajadusel iseseisvalt elama, jagab professionaalseid oskusi.
Tuutorluse võlu ja valu?
Iga aasta on isemoodi, kuna iga vabatahtlik on täpselt enda moodi – oma tugevuste, nõrkuste, ootuse ja hirmudega. Ka tuutori jaoks on sügis pisut ärev – kuidas toimub kohanemine, kas ja kui palju on keeleprobleeme jne. Selle töö võlu on minu jaoks just see tore uudsus, mis igal aastal on. Töötamine noortega on väga inspireeriv. Olen rohkem kui kümne aastase tuutori-praktika jooksul jõudnud arusaamisele, et tegelikult on see vabatahtlikkuse aeg (meil enamasti 10 kuud) noore inimese jaoks tohutult elumuutev ja paljuski tulevikku määrav aeg. Selle aja jooksul on muutunud nii mõnegi noore tulevikunägemus (nt. tulevane eriala valik) ja elu. Nii mõnigi minu vabatahtlikest on sidunud oma elu üsna tihedalt Eestiga ka tulevikus (abielu, kooselu, töökoht Eestis jne). See vastutuse tunne on ühtaegu meeldiv, aga ka kohustav. Meie päevakeskuses on olnud 17 vabatahtlikku ja enamikuga neist suhtlen rohkem või vähem siiani. Paljud neist on külastanud meid hiljem (mõni isegi mitu korda). Valu on ikka vähem – eks iga noor on isemoodi ja alati ei lähe ka asjad päris oodatult. Päris pettumusi ei olegi olnud, mõnel vabatahtlikul lihtsat on vähem initsiatiivi ja kohusetunnet
Miks kutsuda vabaühendusse vabatahtlik?
Vabatahtlik toob uut hingamist oma mõtete, ideede, oskuste ja harjumustega. Motiveerib ka oma töötajaid panustama, pingutama. Meie päevakeskuse kunded on enamasti noored inimesed ja nende jaoks on eriti tore ja teretulnud nendevanune noor töötaja, kes tahab midagi koos teha. Välisvabatahtlik arendab silmaringi nii töötajatel kui päevakeskuse kundedel. Annab võimaluse keelepraktikaks. On tore pakkuda noortele aengu ja töövõimalust ning ühtaegu tutvutada meie Eestit.
Töös motiveerib..
Motiveerib see, mis ongi võlu ja valu. See on pisut nagu kasulik tehing – mõlemad pooled peaksid ideaalis enda jaoks midagi kasulikku ja vajalikku saama. Vabatahtlik töö- ja elukogemuse, mina samuti igal aastal uudse kogemuse juhendaja, õpetaja, sõbrana.
Alles alustavale vabatahtlikule soovitaksin..
Avatust, julgust küsida ja tahtmist teada saada. Ei peaks kartma asju ja olukordi, mis on uued või tundmatud.Tegelikult alati ju oodatakse sind (muidu poleks kutsutud) ja vastuvõtjad tahavad ning üritavad teha kõik selleks, et koosveedetud aasta oleks huvitav, produktiivne ja turvaline. Ära karda, et sa ei saa hakkama. Ära muretse keelebarjääri pärast. Kui keelega hätta jääme – on meil käed, jalad, silmad ja süda.
Tee oma tööd südamega ja kohusetundlikult. Julge pakkuda oma ideid ja julge neid ka ellu viia.
Kui saaksid ajas tagasi minna, siis mida soovitaksid iseendale alustava mentorina?
Enne vabatahtliku saabumist läbi mõelda enda jaoks – mida ma ootan vabatahtlikult, millised saavad olema tööülesanded. Esita nõudmised ja tutvusta töökohustusi selgelt.
Ei ole vaja ka üle mõelda ja kujutada ette igasuguseid musti stsenaariume ja äpardusi. Märka vabatahtlikku – kas on muresid, probleeme, kas vabatahtlik on terve, kas tal on sõpru ja tegevusi väljaspool tööaega.
Ära vabatahtlikku tööga ära tapa.
Mina arvan, et EVT aasta peaks olema vabatahtlikule arendav, õpetav ja töökas, aga ka samavõrd lõbus, meeldejääv ja huvitav. Tore oleks, kui vabatahtlik kunagi aastakümnete pärastki veel võib nentida, et see oli ikka üks äge aeg.
Aitähh, Ruth! 🙂
