Eesti on väike ja armas, eestimaalasele igati hubane ja kodune paik! Mis juhtub aga siis, kui noor Euroopa suurlinnast tuleb välisvabatahtlikuks väikesesse Eesti külasse nimega Tudulinna? Kohta, millest ehk nii mõnigi eestimaalane pole kuulnud.
Estonia is a small and a lovely place, cozy and homey to Estonians! But what happens when a youngster from a European capital arrives as a volunteer to a small village called Tudulinna? To a place which even some Estonians haven`t heard of. NB! Scroll down for an English version of the story.
Kes Sa oled, Veronika?
Olen 23-aastane ungarlanna ja nüüd vabatahtlik Tudulinnas, väikeses külas Ida-Eestis. Lõpetasin magistriõpingud laste psühholoogia erialal eelmisel juunil.
Millised olid Su esimesed muljed Tudulinnast? Sealsetest inimestest?
Esimesed muljed olid, et see on niivõrd rahulik ja kena koht. See septembripäev, mil saabusin, oli väga päikesepaisteline, taevas oli selge, tundsin end saabudes rahus olevat. Inimesed, kes siin elavad, räägivad peamiselt vene keelt, seega ei saanud ma nendega eriti kontakti, kuid kuulen neid alati bussijaamas oodates rääkimas ja nad tunduvad toredad ning jutukad inimesed.
Mida seal vabatahtlikuna teed?
Töötan lastekodus. Mängin lastega, hoolitsen nende eest, aeg-ajal valmistan neile süüa või koristan natukene. Kuid kõige tähtsam on see, et üritan anda neile nii palju armastust kui võimalik. See on väike lastekodu, kus on kolm gruppi lapsi (kokku 21 last), seega on see koht, mis tõesti tundub kodusena.
Mis on võõras riigis vabatahtlikuks olemise juures kõige keerulisem? Kõige toredam?
Kõige keerulisem on muidugi perekonnast puudust tunda. Minu jaoks ka kultuuriprogrammide mitmekesisus Budapestis, Ungari pealinnas, kust pärit olen. Kõige toredam on teistest riikidest pärit vabatahtlike tundma õppimine. Üldiselt on vabatahtlikud väga toredad ja avatud inimesed (muidu ei tuleks nad vabatahtlikuks võõrasse riiki, õigus?), seega on lihtne nendega koos toredalt aega veeta.
Mis on peamiseks erinevuseks Tudulinnas ja Budapestis elamise vahel?
Põhimõtteliselt kõik… Budapest on suur, rahvarohke linn koos paljude vaatamisväärsuste ja tegevusvõimalustega. Tudulinna on väike küla, mille kaks vaatamisväärsust on kohalik pood ja kirik. Siin ei ole palju inimesi ega asju, mida teha. Nädalavahetuseti käin alati kuskil, tavaliselt Tallinnas, et saada mõlemaid kogemusi tasakaalus, selliselt ei ole mul ka siin elamise vastu midagi. Ning see armastus, mida lapsed mulle siin jagavad, kompenseerib seikluste puudumise.
Mis on Su unistuste töö? Ning kuidas on see kogemus Sind sellele lähemale viinud?
Mu unistuste töö on aidata lapsi psühholoogina töötades, mida alustan (loodetavasti) septembris. Olen samuti huvitatud pere- ja paaride terapeudina või seksuaalse psühholoogia valdkonnas töötamisest, ning mitmete teiste meetoditega veel. See kogemus on aidanud mul näha suuremate erinevustega laste gruppi kui olen kunagi varem kohanud. Arvan, et see kindlasti aitab mul psühholoogina töötada, kuna nüüd on mu nägemus lastest muutunud paindlikumaks ja rikkamaks, uute aspektidega, millele poleks varem mõelnud. Olen selle eest väga tänulik.
Who are you, Veronika?
I’m a 23 years old Hungarian girl and for now i’m a volunteer in Tudulinna, a little village in East-Estonia. I finished my masters as a children psychologist in last June.
What were your first impressions of Tudulinna? Of the people?
My first impression was that it’s such a calm and nice place. The day I arrived in September it was really sunny, the sky was clear, all in all I felt peace when I arrived. The people who live here mainly speak Russian so I couldn’t really get in contact with them but I can always hear them talking in the bus stop while waiting and they just seem nice and chatty people.
What do you do there as a volunteer?
I’m working in the orphanage. I play with the children, take care of them, occasionally cook for them or tidy up a bit. But most importantly I try to give them as much love as possible. This is a small orphanage, with three groups of children (21 of them all together) so it’s really a place that feels like home.
What is the most difficult part about being a volunteer in a foreign country? The most fun part?
The most difficult part is obviously missing your family and friends. For me also the cultural diversity of programs of Budapest, the capital city of Hungary where I’m coming from. The most fun part is to get to know other volunteers from other countries. Usually volunteers are really nice and open people (otherwise they wouldn’t come to do volunteering in a foreign country, right?) so it’s easy to have fun with them.
What is the main difference between living in Tudulinna and your home place in Hungary?
Basically, everything…. Budapest is a big, crowded city with many sights and many things to do. Tudulinna is a tiny village, the two „sights” are the local shop and the church. There are not many people or things to do. On the other hand there’s nature which I love and I can’t really get the nature vibe in Budapest. For the weekends I always go somewhere, usually to Tallinn so I get the balance of both experiences, this way I don’t mind living here. And the love that the children give me here compensate for the lack of adventures.
What is your dream job? And how has this experience brought you closer to it?
My dream job is to help children through working as a psychologist, which I will (hopefully) start in September. I’m also interested in working as a family and couple therapist or in the field of sexual psychology and in many other methods as well. This experience helped me to see a more diverse group of children that I haven’t encountered before. I think it definitely will help me to work as a psychologist because now my view on children got more flexible and richer with new aspects that I might have not thought about before. I’m very grateful for it.