Saage tuttavaks Jüriga – julge noorega, kes astunud sammu poliitikasse ning kandideerib ka tulevastel valimistel! Rohkem juba Jüri enda sõnade läbi!
- Kes Sa oled Jüri?
Olen 31.aastane aktiivne elektriratastoolis liikuv lihasehaige noor, kes hindab üle kõige iseseisvust ja vabadust. Olen harjunud elust maksimumi välja pigistama. Olen uhke, selle üle, kes ma olen. Isik, kes end puude pärast kunagi kõrvale jätta ei lase või leiab viisi omamoodi ikka osalemiseks. Olen olnud 8.eluaastast Eesti Lihasehaigete Seltsi liige, kellest ühinguga üles kasvades on saanud seltsi juht. Enamuse oma eeskujusid on kinkinud mulle just lihasehaigete kogukond. Olen alati otsinud lihasehaigetest eeskujusid, et oleks kuhugi pürgida või, kelle elu toimetustest kombineerida enda elu kulg Eesti piiratud oludes. Võimaluste avanedes olen alati haaranud võimalusest kuhugi rännata. Viimati sai käidud Suurbritannias Birminghamis minu lihasehaiguse konverentsil. Selleks, et kodukoha FC Lelle jalgpalli meeskonnast innustatuna täita unistus meeskonnasportlase karjäärist, sai 2005 loodud Eesti Elektriratastooli Saalihoki Klubi, millega oleme jõudnud turniiridele Saksamaal ja Hollandis ja osalenud kaks hooaega Soome kõrgemas liigas. Hetkel on lõpetamise järgus ka pikale veninud Avaliku Halduse magistriõpingud. Ehk lühidalt – olen uhke ja julge puudega noor, kellel mitu rauda tules, kuna olen alati innukalt otsimas oma ellu põnevust, rõõmu ja vabadust.
- Sinu seos noORega?
Minu seos noORega on pigem põgus. Olnud Kai Raku kutsel osaline koolitusest, mis aitas ettevalmistuda siiditrüki projektiks. Hetkel olen mentor ka noORe välisvabatahtlikuks tulnud Arthurile Prantsusmaalt. Varem olen olnud ka aktiivne Euroopa Noored (noortevahetuste programm) programmi ära kasutaja, kuid kahjuks vanus juba seal maal, et enam vastava programmi vanusepiirangutesse ei mahu.
- Kuidas leidsid tee poliitikasse? Miks otsustasid kandideerida tulevatel valimistel?
Poliitiku ameti katsetamise mõttega olen mänginud pikka aega, sest minu suur eeskuju, el.rt ja hingamisaparaati kasutav Kalle Könkkölä, kes äsja lahkus taevastele radadele, oli aastal 1987, kui mina sündisin Soome Parlamendi liige tema poolt asutatud Roheliste erakonna ridades. Selle mõtte ettevalmistusena osalesin näiteks Noorte Riigikogus koos juba 7. aastat tagasi taevastele radadele lahkunud isa-ga, kes viimases Puutepunkt-i saate intervjuuski (https://arhiiv.err.ee/vaata/puutepunkt-154 ) õhinaga rääkis, et Riigikogus on laud, mille taga saab ka ratastooliga olla. 2014 avanes võimalus olla Jüri Ratase töövari. Kuna elu on üürike ja enamasti kahetseme unistusi, mis jäävad proovimata, siis otsustasin anda oma unistusele võimaluse ja liitusin eelmise aasta novembris Eesti200-ga, et kandideerida eelseisvatel valimistel kodukandis Harju- ja Raplamaal. Mine tea, ehk enda 32. eluaastal veerengi hingamist toetava seadme puhinal Eesti Riigikogu koridorides.
- Kuidas plaanid valituks osutudes seista erivajadustega inimeste/ noorte eest? Miks peaks Sind valima?
Kuna olen avatud meelega puudega inimene, kes harjunud erinevatele mure kohtadele tähelepanu pöörama, ei plaani ma ka seal mitte vaiki ja peidus olla. Tean enda kogemusest, mis võib aidata puudega noorel aktivisemaks muutuda ja püüan anda enda väikese panuse, et Eestis oleks tulevikus erivajadustega inimeste/ noorte aktiviseerimine veidigi kergem. Hetkel olen mõtestamas, mis on see miski, mis nutiajastu noori võiks aktiviseerida, kui väljaspool koduseinu sündmusel osalemine pole enam nii paeluv eesmärk. Miks mind ehk valima peaks on see, et tunnen nii erivajadustega inimeste maastikku kui olen õppinud teoreetilisel tasandil riigi toimimist õpingute käigus ehk on üsna suur võimalus leidmaks uuenduslikke ideid, mis päris elus toimida võiksid.
- Mida on Eestis erivajadustega inimeste/ noorte valdkonnas vaja järgmise paari aasta jooksul kindlasti ära teha?
Eriti liikumispiiranguga noorte puhul on oluline tagada kodu ligipääsetavus, paremad võimalused ringi liikumiseks ja ka isiklikud abistajad, et ei peaks enam vanematest nii palju sõltuma. Kindlasti seisan selle eest, et kogemusnõustamine saaks oma väärilise koha sotsiaalsüsteemis.
- Kuidas haakuvad need plaanid riigi (või ka kohalike omavalitsuste) eelarvega?
Eks raha on alati vähe aga minu hinnangul läheb väga palju rahasid suuresti rahade jaotamise protsessile, mitte realsele abile, ehk inimestele mõeldud summad sulavad administreerimise käigus olematuks. Ka taotlemine on liiga keeruline. Näiteks kodukohanduse rahade taotlemine on muudetud nii keeruliseks, et käib ülejõu ka omavalitsustele. Inimesed tuleb ise üles leida, kuigi hindamise käigus on ju uuritud kodukohanduse muresid ehk, miks ei või need ressurssid otse abivajajani jõuda? Miks on alati eeldus, et mingi taotlus tuleb esitada? Seega on minul usk, et summad on eelarves olemas aga kuluvad suuresti keeruka jaotusprotsessi käimashoidmisele. Kuna need sammud on eelduseks vastutust võtva ja aktiivse noore kujunemisele, tuleb need kulutused teha kui investeering, sest nii tekivad kodanikud, kes suudavad ja soovivad ühiskonnale miskit tagasi anda.
- Kuidas saavad erivajadustega inimesed ise sellesse panustada?
Kui aus olla siis erivajadustega inimesed saavadki kõige rohkem ära teha, sest enamustes riikides, mille olusid imetleme, on need õigused puudega inimeste poolt ise välja aetud ja surutud. Julgustan olema uhke ja sõnakas erivajadustega inimene, kesei lase end kõrvale jätta ega lase enda vajadusi ja õigusi pidada teisejärguliseks, millega tegeletakse siis, kui aega ja raha üle jääb. Nii võidki paremat elu ja arenguid ootama jääda. Kõlab teravalt aga, kui lihtsalt olla avatud ja leida leidlikke ja julgeid lahendusi elus toimetamiseks, on võimalik tuua ellu värvi ja nii mõndagi paremaks muuta.
- Mida tähendab Sinu jaoks sõna poliitik?
Minu jaoks tähendab sõna poliitik, ideaalis isikut, kellel on oskus kuulata ära erinevad seisukohad ja sellest koondada otsus, mis võiks tuua kasu kogu riigi arengule, mitte kitsalt endale või vaid kindlale isikute grupile.
- Mõtted, mida sooviksid veel kindlasti noORe publikuga jagada?
Julgustan olema avatud ja mitte laskma teistel end piirata. Kui südames tundub hirmutav, aga õige, tuleb asi ära teha, sest parim viis ellu vabadust tuua, on hirme ületades. Armsad vanemad ja abilised, laske ja pange noored eneseületusi armastama – ainult nii on võimalik Eesti veel karmides oludes veidigi säravamat elu elada.