Siiditeelisena noORe Siiditee töötubade päris algusest peale, on Kadril Siiditee kohta nii mõndagi pajatada! Teotahteline, abivalmis ning särasilmne Kadri! Saage tuttavaks!
Kuidas töötuppa jõudsid?
Olen olnud noOR’e meililistis aastaid ja saanud erinevaid pakkumisi ning olen ikka silma peal hoidnud neil, kuid asjani polnud jõudnud. Siiditee projekt tundus huvitav ja täiesti eksprompt otsustasingi, et tulen ja vaatan. Alguses küll kahtlesin, kas jään käima või ei ning aeg-ajalt ikka mõtlesin, kas minus on seda viitsimist täitsa lõpuni käia, mitte et kahtleks asja headuses ja huvis, vaid pigem just teades ennast ja enda mittepüsivust paljudes asjades. Kuid nüüdseks on möödas üle poole aasta ja tegelikult on tekkinud täielik harjumuse rutiin ning tahe käia. Et isegi kui üks nädal vahele jääb, siis järgmisesse jälle tulen ja tekib lausa igatsuski vahepealsel ajal.
Mis oled töötoas siiamaani õppinud?
Enim muidugi siiditrüki kohta, nii praktikas kui ka teoorias – trükkimise tehnikat, kuidas raame teha, pilte trükkida, värvide omavahel toimimist ja nende segamist ning palju muud. Samal ajal ka palju meeskonnatöö kohta ning muidugi ka kannatlikkust, eriti kuna meiega on ka vaimukad ja nendega tuleb kohati hoopis teistmoodi arvestada kui tavaelus harjunud olen. Võimalik, et ma ei tee seda alati kõige paremini, kuid üritan sellegipoolest.
Mis on kõige toredam?
Minu jaoks on Siiditeel käimise suurimaks võluks alati olnud suhtlemise pool. Kõik need erinevad inimesed ja samal ajal ühine eesmärk. Ühel kohtumisel jõulude kandis me ei teinudki muud, kui lihtsalt istusime ja jutustasime pikalt. Olles koos käinud samade inimestega nii pika aja vältel on huvitav näha, kuidas iga nädal on kõigil natuke erinev tuju, alati ei saagi ju olla hea tuju ning seda, kuidas siis omavahel suheldud ja asjad tehtud ikkagi saab, on omamoodi põnev jälgida ja kogeda, sest meie kokkusaamised ei ole otseselt ju ei töö ega niisama sõpradega kohtumine vaid selline teistmoodi ühise eesmärgi nimel koos liikumine, mis teeb selle kõik veel kuidagi omakorda eriliseks.
Ja siis muidugi see, kui midagi valmis saab – selle tulemuse nägemine on nii kihvt ja annab uut energiat. Mõni kord tekib protsessi ajal kui pidevalt ühte ja sama asja teha isegi ka juba tüdimus peale, kuid siis see lõpp, kus pluusid-kotid valmivad ja näed seda tulemust – fantastiline tunne! Ja lõpuks siis veel omakorda see, et saan midagi juurde õppida – näiteks varem ei teadnud ma siiditrükist mitte midagi, kuid nüüd usun, et selle tegemise põhimõte jääb mulle eluks ajaks meelde.
Mis võiks olla teisiti?
Tegime päris pikalt alguses tööd ainult ühe raakliga (töövahend, millega värvi riidele läbi siiditrüki raami kanda), ning selle tõttu kannatas töövõimekuse efektiivsus, sest korraga saab teha ainult paar inimest ja ühte pilti. Mitme raakliga on võimalus rohkem korraga teha ja nüüd, kui neid on mitu, siis on rohkem võimekust trükkida ja kiiremini valmistooteid saada.
Vahepeal tundub, et 2 tundi on vähe, kuid samas kui oleks pikemalt, siis jälle tüdineks ja väsiks ära, seega kokkuvõttes on see siiski paras aeg.
Lemmikjoonistus?
Üks esimesi asju, mis tekitas vau efekti oli Ly tehtud pilt naisest, mis oli tohutult detailne ja kui siis nägime, kui hästi see riidele jäi, siis noh – vau! Konkreetset lemmikut on raske leida, sest nii palju erinevaid inimesi on teinud nii erinevat loomingut ja igaühes on midagi erilist ja vahvat – nt. kellegi joonistus seast, mida sai pärast edasi modifitseeritud nii, et kord oli siga puu taga, kord rulal – nii palju võimalusi ja nii kihvt!
