- Kes Sa oled, Liina?
Keerulise kuid huvitava minevikuga neiu, 31 aastat noor. Peale keskkooli astusin ülikooli, et õppida psühholoogiat, aga jätsin selle peale aastat pooleli. Sellest ajast saati olen end leida püüdnud peamiselt välismaalt.
Alustasin Kanadast, edasi liikusin Saksamaale ja Šveitsi mägedesse lapsehoidjaks. Mägede pisik küljes, asusin tööle Norra suusakuurotis asuvasse hotelli, peale mida käisin end otsimas Portugali metsades asuvast spirituaalsest kommuunist. Mõni aasta tagasi tegin reisimisega lõpparve, ja püüdsin Eestis juuri alla ajada, mille käigus asusin õppima noorsootööd Viljandi Kultuuriakadeemias. Ja kuigi õpingud olid üllatuslikult suurepärased ja akadeemia inimesed väga soojad ja kodused, siis miski minus oli ikka katki ja leidmata. Noortevahetustel ja Erasmus+ treeningutel osalemine viis mind kokku Olde Vechtega ja nüüd olen üks ütlemata tänulik ja rõõmus vabatahtlik Hollandis.
- Kuidas tuli otsus minna vabatahtlikuks? Mis Sind motiveeris?
Paar aastat tagasi osalesin noortevahetusel/treeningul samas organisatsioonis, kus nüüd vabatahtlik olen. Treening oli elumuutev ja teadsin juba siis, et tahan naasta kohta, kus midagi nii head tehakse, aga samas ei kujutanud väga ette, et mis mina seal siis teha võiksin. Kui lõpuks 30 sain, tundsin, et nüüd on viimane võimalus ja vaatasin taas nende kodulehel pakutavaid VT (vabatahtliku teenistuse) programme, ikka veel ei näinud, kuidas ma just sinna vabatahtlikuks võiksin sobituda, aga otsustasin kirjutada organisatsiooni juhile. Minu üllatuseks sain Marko Vlamingult vastuse, et see mida nad pakuvad on just mulle mõeldud ja mul tarvitseb vaid jah öelda, ning koht on minu – nii läkski, ütlesin jah ja koht kuhu vabatahtlikuks läksin on täpselt mulle mõeldud!
- Mida oled EVT teenistuse jooksul kogenud, näinud, teinud?
Esimesed kuud algasid raskelt, kuna minu organisatsioonis ei anta vabatahtlikele kindlat positsiooni teatud ülessannetega, vaid igaüks peab ise oma tee leidma ja näitama üles initsiatiivi. Nii veetsin esimesed nädalad justkui mitte midagi tehes. Mu ülesandeks oli suhelda teiste vabatahtlikega (keda on meil umbes 25 kandis), elada sisse ja mõelda välja, mis on see, mida mina teha tahan. Tundsin end väga kasutuna ja alles nüüd näen, kui oluline kogemus oli saada luba mitte midagi teha, et siis hiljem ise valida, mida tahan teha.
Esimene põnev tööülessanne oli olla võõrustajaks seiklustegevuste organisatsioonile Buitendoorile, kes tuli lastelaagrit meie pinnal läbi viima. Algselt oli mu ülesandeks organiseerida, et neil oleks igal hetkel kõik vajalik olemas – treeningmaterjalid, ruumid, toitlustus õigel ajal, õiges kohas, õiges koras. Laagri juht ja kaastreenerid olid aga nii vahvad, et igal vabal hetkel kutsusid mind endaga kaasa laagritegevuste vaatlejaks ja kui siis teisel päeval üks treeneritest hakkas haigeks jääma, kerkis õhku küsimus, et kas ma ei tahaks järgmise mängu läbiviimist enda kanda võtta. Olin mängu reeglite ja läbiviimisega juba vaatleja punktist tuttav, nii, et miks mitte eks!? Mina vaatasin suurte silmadega ringi, sisimas “EI!” karjumas, sest ma polnud ju kunagi varem pidanud 20ne 12-aastase ees seisma, pluss olid laagri treenerid minu silmis eeskuju pakkuvad profesionaalid ja no eks ma olin sel hetkel paras argpüks alles! Laagrijuhi ja treenerite hoolival ning motiveerival toel ütlesin aga lõpuks jah ja nautisin järgnenud protsessi meeletult! Järgneval päeval sain esimest korda vibulaskmist õppida ja veidi peale seda juba vibulaskmise instruktori rollis olla! Veetsin nendega oma senise aasta parima nädala ja mõned kuud hiljem olin ise seiklustegevuse treeneri väljaõppel, et hakata nende organisatsioonis ametlikult vabatahtlikuks. Sel treeningul saime käia Belgias ja Prantsusmaal ning õppida laskumist, mägironimist, teiste ronijate julgestamist, mägijalgrattaga sõitmist, mängude loomist, kaardi ja kompassiga matkamist ning kayakiga sõitmist. Tegin nendega sügise alguses kaks noortelaagrit kaastreenerina ja hooajalõpetuseks käisin nende puuonni baasis suurtest palkidest ehitatud puuonne mahavõtmas. Enne lammutamist sain muidugi koos teiste vabatahtlikega puuonnis öö veeta! Puuonni baasis õpetati mind ka rakmetega ilma oksteta puu otsa ronima, mis oli super vahva!
Enda organisatsioonis olen saanud lugematutel huvitavatel treeningutel nii osavõtja kui ka kaas-treeneri rolli proovida. Novembris määrati mind uute lühiajaliste (2 kuud) vabatahtlike mentoriks ja Jaanuaris alustan sama teed uue grupiga.
- Kuidas oled VT jooksul muutunud?
Mu elu siin on nagu öö ja päev võrreldes koduga. Olin kodus olles üsna pikalt depressioonis ja kuigi enne Hollandisse tulekut suutsin päris kenasti funktsioneerida (oli ju tarvis koolis käia), siis tööl käimine tekitas liigselt stressi ja enamus päevad veetsin tegevusetult kodus. Lisaks olin pigem tähelepanu vältiv tütarlaps, kes ootas, et talle öeldaks, mis järgmiseks ära tuleb teha, et end siis kokku võtta ja tegemist vajav asi vaikselt ära teha ning taas peitu pugeda. Siin olles olen rohkem tööd teinud kui puhanud ja absoluutselt jumaldanud seda! Võtan üha enam vastutust enda tegemiste eest ja juhin ise oma igapäevaseid toimetusi.
Minu eneseväljendus on hüppeliselt laienenud! Eestlasele omasena olin üsna kinni selles, mida teised minust mõtlevad, mida sobib teha ja mida mitte. Pidasin oluliseks inimeste privaatset ruumi austada, hoides füüsiliselt viisakat distantsi ja olin üsna õnnetu seda tehes, sest tundsin, et seesmiselt keen pidevalt üle aga väliselt hoian end vaos. Nüüd olen pidevalt kellegi embuses või käevangus, väljendan oma armastust ja hoolt teiste vastu neid häbitult hellitades, käin ringi ja laulan ning tantsin sest naudin seda! Üks vahvamaid kogemusi oli, kui käisin kodus külas ja otsustasin lennujaamas tantsima hakata – sest tahtsin! Eneseväljendusvabadust on mu siin olemine meeletult juurde andnud.
Üks hiljutisemaid muutusi on enda igapäevaste tegemiste ja keskkonna eest vastutuse võtmine. Piinlik tunnistada, aga enamuse oma elust olen tundnud end laisa, lohaka ja nõrgana ja no eks ma pidin ju siis ka vastavalt käituma. Segamini tuba, vedelema jäetud asjad, tegemiste pooleli jätmine, endale antud lubaduste murdmine – kõik see oli üsna tüüpiline. Hiljuti sain aga terake tarkust juurde (ühel eriti vahval enesearengu treeningul) ning nõrgast tüdrukust on saanud sihikindel tugev neiu, kelle tuba on korras, kes hoolitseb enda ja oma ümbruse eest, sest tean, et loon ennast ja oma reaalsust läbi iga tegemise või tegemata jätmise.
- Millised kogemused, õppetunnid, tarkuseterad tood kindlasti Eestisse kaasa?
Et kõik ise ära tehes võtan teistelt võimaluse õppida ja koostööd arendada.
Et teistele valimatult vastuseid andes võtan neilt ära võimaluse ise vastuseid leida ja enda iseseisvust kasvatada.
Et lõppude lõpuks on inimesed kõige olulisemad ja kui ülesanded hakkavad inimestest olulisemaks muutuma, siis tuleb midagi teisiti teha.
Et abi küsimine ei tähenda, et oled nõrk või kehva, vaid, et oled pühendunud tegema kõik mis võimalik, et eesmärgini jõuda.
Et õppimiseks ja arenemiseks on inimestel vaja ruumi teha vigu, eksida, võtta riske ilma kartmata, et nende väärtus sellega langeks.
Et unistused ja soovid võivad meie peas tihti tunduda suured ja isegi võimatud, aga kui alustada kasvõi kõige pisi-pisemast sammust, ja liikuda endale sobivas tempos siis võime ülatuda kui ainuvõimalikuks ja vältimatuks võib unistuse täidesaatmine ühel hetkel muutuda.
- Mida soovitaksid vabatahtlikku teenistust kaaluvatele noortele?
Kindlasti võin soovitada kõigile vabatahtlikku teenistust Olde Vechtes, Hollandis 😀
Olen kuulnud lugusid sellest, kuidas inimesed kanditeerivad erinevatesse kohtadesse ja siis ei saa sinna, kuhu tahtsid ja lepivad kohaga, mis ei tundu just surepärane, aga vähemalt aktsepteeris neid. Ma ei läheks vabatahtlikuks kuhugile, kuna see on ainus võimalus. Suhtle erinevate saatvate organisatsioonidega, otsi kontakte inimestega, kes on vabatahtlikuks käinud ja kindlasti on võimalik leida miskit, mis sind tõesti kutsub. Minu vastuvõttev organisatsioon oli valmis mind vastu võtma vähem kui kuu peale nendega kontakteerumist, nii et ära pelga ka seda, et aeg hakkab otsa saama, vaid võta see aeg, et koht tunduks õige!
- Millist muutust aitab VT ühiskonnas luua?
Siin organisatsioonis enda ümber ringi vaadates näen, et VT aitab tasandada koolist puudu jäänud teadmiste ja kogemuste omandamist, mis aitaks päris elu elada. Veelgi enam, ma näen Olde Vechte VT’s omamoodi rehabilitatsiooni keskust, kus noorel on võimalik aeg maha võtta ja oma elu ümber hinnata, terveneda mineviku valust, saada uuesti jalad alla ja seada sihid õnnelikuma elu poole sammumiseks. Ma tahaks loota, et see muudab meid ka lahkemaks ja abivalmimaks – ühiskonnaks, kus aitame üksteist, kuna see toob rõõmu nii meile kui teistele.
- Kui saaksid oma VT teenistust praeguste teadmistega uuesti alustada, siis mida teeksid teisiti?
Ma peaks reflektsiooni päevikut! Suvel tundus, et kõik on nii ere ja värviline, et küll meeles püsib, aga ei toimi see mälu ikka päris nii. Võibolla oleks isegi vahva pidada videopäevikut, et ka näha millised muutused ajaga toimuvad.
- Üks mõte uueks aastaks.
Pole mõtet oodata uut aastat või soodsamat hetke, kui sees põleb soov millegi järele siis just praegu on kõige õigem aeg alustada selle poole liikumist, pisi-tasa, omas tempos – aga kohe praegu!