Olin alati pikaajalisest vabataktliku projektist osalemisest huvitatud, kuna olen kaasa löönud mitmel kohalikul kui ka rahvusvaheliselt vabatahtlikega seotud projektidel, aga ei olnud saanud kunagi just pikaajalist kogemust – nii öelda täieliku kultuuri sulandumist ja sealjuures kindla eesmärgiga tegutsedes. Ning eelmise aasta (2022) septembris sain viimaks selle võimaluse, kui maabusin Budapesti lennujaamas, kus oli mõnus suvine meeleolu ja temperatuur ümbritses mind kui liikusin läbi linna, samal ajal käisid mõttest läbi ootused ja plaanid minu järgmisele 8 kuule vabatahtlikuna Ungarism kuna ma olen ju nüüd reaalselt siin. Oma sihtkohta jõudes, milleks oli Kelenföld rongijaam, olin juba enamus mõtteid oma peast läbi lasknud ning olin peale väikest rongisõitu valmis alustama oma huvitavat ja kogemusrikast vabatahtliku teekonda.
See väike rongisõit viis mind minu uude kodulinna Székesfehérvár, mis oli üllatavalt sarnane Pärnule, kus olen veetnud enamus oma elust, nii et linnaga harjumine läks minu väga kiiresti ja kergelt. Igale poole oli võimalus liikuda jala, mugava ühistranspordi või rattaga, samal ajal tundsin rohelust ja loodust iga nurga peal. Muidugi sinna aitas kaasa ka see, et Ungaris on populaarsed väikesed pagariärid ning neid leidub peaaegu iga nurga peal. Kogu see õhkkond ja miljöö tõi mulle koduse tunde. Nüüd aga projekti ja selle tegevuste juurde:
01.09.22 alustasin vabatahtliku projektiga Patka IV (Open Space Association / Szabad Tér Egyesület), mis oli suunatud haridusele ja juhendamisele. Minu ülesandeks oli läbi viia huviringi tunde väikeses usklikus küla põhikoolis(Pátkai Református Egyházközség temploma), mis võib esmapilgul tunduda natuke hirmus, aga kuna ma olen ise õpetanud huviringe juba 6 aastat, siis see positsioon sobis mulle suurepäraselt. Olen väga tänulik oma pikale õpetamiskogemusele, aga pean ütlema et teises kultuurikeskkonnas õpetamine ja tegutsemine, eriti kui sa ei räägi kohaliku keelt on tõesti keeruline ja väljakutseid täis teekond ning ma olen väga tänulik, et sellel teekonnal ei olnud ma üksi vaid sain oma rõõme ja muresid jagada projekti-ja majakaaslaste Anastasiia, Elisa ja Ariannaga. Meie huviringi algsed tegevused olid peamiselt suunatud spordile ja kultuurile, liikuvad välitegevused olid õpilaste lemmikud ning see aitas ka meid, sest keelebarjäär oli suureks probleemiks keerulisemate tegevuste korraldamisel. Aga mida aega edasi, seda rohkem õppisime me ungari keelt ning saime fokuseerida ka teistele valdkondadele nagu kunst, tehnika ja käsitöö.
Elu Ungaris oli minu jaoks üllatavalt sarnane Eestile, isegi inimeste hoiak oli tuttav ning mida rohkem ma kohaliku keelt õppisins seda rohkem sain ma aru keele ja mõtteviisi sarnasustest. Arvestades et keeled on soome-ugri perekonnas, siis peaks see olema juba esmapilgul selge, kuid nii kergesti need asjad ei käinud. Lisaks sarnasustele leidsin ma ka sama palju kultuurilisi ja käitumiserinevusi, mis ei olnud väga radikaalselt erinevad, aga piisavalt, et tekitada segadust ning vahel ka nalja. Peale Ungari kultuuri ja tavaelu oli meil ja kõigil teistel vabatahtlikel kes olid samal ajal Ungaris võimalus kohtuda ja üksteise projektidest osa võtta, mis tähendab et lõpuks oli see korralik kultuurikompott. Ma mäletan siiamaani selgelt ühte olukorda, kui üks naaberorganisatsioon kutsub meid osalema väikesele Armeenia tantsuüritusele. Kui me aga kohale jõudsime, saime me osa väikese festivali mõõtu üritusest, kui olid kokku tulnud Budapestis elavad armeenlased ning me saime täieliku kultuurielamuse koos kodus tehtud toitude ja maiustustega kuni rahvustantsudeni välja. Lisaks pean välja tooma ka kohalike inimeste lahkuse ja soojuse, meid kutsuti osalema erinevatel üritustele ja kokkusaamistele. Vaatamata sellele, et me väga palju keelest aru ei saanud, püüdsid meie kolleegid ja kohalikud kogukonna liikmed kaasata meid erinevatesse tegevustesse ja tekitada ühtekuuluvustunde. Pean ütlema, et eelmised jõulud olid ühed erakordsemad minu elus, tavaliselt liiguvad kõik vabatahtlikud jõuludeks koju, aga see kord juhtus nii, et mina käisin kodus juba natuke varem ning üks minu maja kaaslastest lõpetab oma projekti pärast jõule. Kui meie kolleegid teada said, et oleme ikka veel Ungaris, kutsuti meid koheselt jõululõunale ning ma ei ole vist oma elus veel ennem neljalt jõululõunalt ühe päevaga läbi käinud.
Lõpuks tahan ma lisada veel, et vabatahtlikuks minemine läbi ESK ei ole ainult üksnes sinu projekt, vaid see on kogemus ja võimalus ennast avastada ja arendada, mis toob kasu nii sinule kui ka kõigile projektis osalejatele. Toon väikese näite oma projektist: meie algne tegevus ja plaan oli luua huvitegevusi väiksemas külakoolis, aga kuna me tegime seda hingega, siis projekti lõpuks lõime me kaasa veel kolmes teises koolis(Fehér Vár Waldorf Általános Iskola, Vasvári Pál Gimnázium, Székesfehérvári Bory Jenő Általános Iskola), et abistada kohaliku huvitegevuse arendust algkooli tasemest kuni keskkoolini. 60% lõpuks tehtud tegevustest ei olnud alguses projekti plaanis ning seda ei osanud ette näha ka meie koordinaator, aga ta oli väga rõõmus, et asjad niimoodi kasvasid ja arenesid. Me kaasasime ennast kõigis tegevustes ja võtsime kinni igast õlekõrrest, et teha midagi uut ja huvitavat ning selle tulemusena ka abistada kohalikku kogukonda. Muidugi ei saa välja jäta ka kõiki uusi tutvusi ja kohti, kuhu meid kutsuti või kuhu said ise teekond ette võetud. Minu väikeseks reisi eesmärgiks oli käia läbi kõik Ungari naabrid, mis oli küll natuke keeruline kuna neid on 7, kuid tehtud see sai.
Kogu see kogemus on mulle õpetanud vaatama maailma teise pilguga ning on täiustanud mind kui isiksust, siinkohal loodan, et ka minu panus sellesse projekti ja kohalikku kogukonda samaväärne.
Ken